Tuesday, August 23, 2005

 

Mati Undi surm ehk kuidas hüvasti jätta

Eile suri Mati Unt. Kellele kirjanik. Kellele lavastaja. Kellele spieler. Huvitav on mõelda, et kellena kehastus Unt. Kas see, kellest keegi aru ei tahtnud/või ei saanud aru. Või otseütleja. Ma arvan, et Unt tõmbas pidevalt kõigil tillist. Ta mängis lihtsalt üle. Samas naljakas mõelda, kui kergelt asume geenialseks tunnistama inimest, kui ta on surnud. Mäletan 5-6 aasta tagust Delfit, kus Unti maa sisse tambiti, tema julguse eest esineda oma nime all ja noorte suuvärgiga. Siis keegi ei langetanud leinas pead. Ma arvan, et Mati Unt sooviks rohkem näha, ka Peetrusega juteldes, et inimesed mängiksid edasi. Oleks sama süüdimatu, kui Unt. Kuid mängulustist jääb puudu. Kõik on nii tõsised.
Samas on huvitav surm ise. Isegi see lõplik protsess mitte, vaid suhestumine. Olete tundnud, kui keeruline on avaldada kaastunnet ja üritada mitte nutma puhkeda. Ebamugav on. Eriti siis, kui ei ole surnuna tegelikkuses lähedane olnud. Samuti paistab silma see surmapelgus, kõik üritavad olla noored. Kas või kirurginoa abiga. Ka sina Kirsti Timmer. Samuti on see, ega surmast otse ei räägita. Lahkumine. Manala tee. Lendav Toonela lind. Muideks, kui keegi üksik rändaja seda lora siin loeb võtku kappist Lehte Hainsalu novellikogumiku ja lugege sealt läbi "Toonela lind". Kohtumiseni Mati. Lõbusat spieli!

This page is powered by Blogger. Isn't yours?